Eesti geoloogia uue sajandi künnisel                                                      Tartu, 26.-27. september 2003

 

 

 

EESTI MAARDLATE VÄÄRTUS

 

Enno Reinsalu

 

ere@cc.ttu.ee

 

Oleme majanduses jõudnud nii kaugele, et maavara väärtusest rääkides võime kvalitatiivsete hinnangute asemel võtta kasutusele maardlate rahalised ekvivalendid. See tähendab, käsitleda maardlaid ja maavara kui kapitali, mis eesti keeles ongi vara.

 

Saamaks maardlate hindamisest paremat ettekujutust tuleks lähtuda maa hindamise metoodikast. Sajandite jooksul on metoodika aluseks olnud aksioom, et tulundusmaa väärtus on võrdeline maaviljeluse tulukusega. Maalt saadav tulu on reaalne suurus, see on leitav saagi koguse ja hinna ning maa harimiseks tehtud kulu alusel. Nii maalt (aga ka maardlalt) saab tulu mitmeid aastaid. Tulundusmaa hindamise klassikaline metoodika arvestabki mingi aja, haritavalt maalt 10 - 20 aasta jooksul, metsamaalt pikema aja vältel saadavat tulu. Ka mäenduses ei uurita maavara varu kauemaks kui 20 aastaks, millel tuginevad diletantlikud väited, et seda või teist maavara jätkubki vaid 20 aastaks.

 

Tulundusmaa hindamise aluseks on alljärgnev arutlus:

·         Maa ostmine on kasulik kui maaviljeluse aastatulu on suurem kui maa ostmiseks välja antud rahasumma eest saadav iga-aastane finantstulu.

·         Tänane tulu on kasulikum kui tulevane, kasvõi seepärast, et aja jooksul raha inflatsiooni toimel odavneb; tulevase tulu hindamine ehk diskonteerimine on majandusarvestuse tavaprotseduur.

·         Maa- ja metsatulundus võib edeneda või kõduda, mis ka on mingil määral prognoositav.

 

Nii ongi maa väärtuse hinnanguks ja maksustamise aluseks mingi aja vältel maaviljelusest saadava diskonteeritud prognoositava puhastulu summa.

 

Maardla puhul saab talitada samuti. Seejuures üldmajanduslikud lähteandmed, nagu diskonteerimiseks vajalikud inflatsioonimäär ja baasintress, on äriinimeste tavateave. Varu suurus ja aastakasutus ning hindamisperioodi pikkus ehk kaevandamise vältus, samuti maardla pindala, on kirjas kaevandamisloas või selle taotluses. Varu tõelise koguse hindamiseks, nii nagu ka kaevanduse projekteerimiseks, on vaja teada maavara geoloogilise uurituse tasemest sõltuvat varu usaldustegurit (Reinsalu 1998). Kuna Eestis vastav lähenemine veel puudub, võiks arenenud mäetööstusriikide tava kohaselt tarbevaru koguse usaldustegur olla 0,85 ehk 85 % (Fettweis j.t 1990). Maardla tulukuse hindamiseks vajalik kauba saagis maavarast on leitav kaevandamise tehnoloogia alusel. Toodetava kauba hind ja oodatav kasuminorm peaksid olema näha äriplaanist, kuid kuna Eestis antakse kaevandamislubasid majanduspõhjendusi nõudmata, siis nende näitarvude leidmiseks tuleb tegeleda turu-uuringuga. Põlevkivi ja avatud turuga mineraalsete ehitusmaterjalide, s.t liiva, kruusa ja paekillustiku müügihinnad on leitavad internetist. Veidi rohkem tuleb tööd teha, et kätte saada eksporditava turba ja tehnoloogilise lubjakivi müügihinna tase. Suuremaid raskusi tuleb ületada, kui tahta teada tsemendi- ja lubjatööstuse mäetsehhide toodangu hinda. Hindamisel tuleb arvestada, et maardla väärtus alaneb võrdeliselt maavara ammendamisega. Rahaliselt seda Eestis ei kajastata, kuigi arenenud mäetööstusega riikides iseloomustab maardlate ammendamist käibekapitali kulumiga (depreciation) analoogiline majandusmõiste depletion, mida eelmise majanduskorra ajal imiteeris potonnaja stavka.

 

Need metoodilised seisukohad on leidnud rakenduse lihtsa arvutiprogrammi näol, mis pärast eelpool loetletud lähteandmete sisestamist annab rea majandushinnanguid, milledest mõned on toodud näitena tabelis 1. Programmi näidis on leitav aadressil http://www.ene.ttu.ee/maeinstituut/maerent.xls.

 

Tabelisse 1 on valikuliselt paigutatud ja varu tulukuse ehk väärtuse alusel reastatud mõned Eesti iseloomulikud maardlad. Hindamise lähteandmed pärinevad valdavalt Eesti Geoloogiakeskuse http://www.egk.ee/info/bilanss/, Eesti Keskkonnaministeeriumi http://klis.envir.ee/klis/per/list ja ehitusmaterjale müüvate ettevõtete võrgulehtedelt. Äritegevuse valdkonda kuuluvad lähteandmed on kõikidel samad: inflatsioonimäär 3 %, baasintress 5 %, kasuminormatiiv (-marginaal) 10 %.

 

Tabel 1. Näiteid mõningate Eesti maardlate, mäeeraldiste ja väljade väärtushinnangutest

Maardla, mäeeraldis, väli

Varu ühik

Aktiivse või kaevandatava varu kogus (tuh ühikut)

Varu tulukus-hinnang (kr/ühik)

Maardla väärtus-hinnang (mln kr)

Maardla väärtusele vastav mäerendimäär (kr/ühik)

Maardla maa väärtus-hinnang (tuh kr/ha)

Kurevere dolomiidimaardla*

m3

2 423

6,8

16,6

8,5

956

Põlevkivi mäeeraldised

t

529 000

2,8

1468,4

5,2

84

Väo Paas AS**

m3

1 622

2,4

3,9

3,7

171

Huntaugu III liivamaardla

m3

982

2,0

1,9

7,2

113

Välgi-Selgise kruusamaardla

m3

288

1,9

0,5

2,9

96

Paekivitoodete Tehas OÜ**

m3

3 514

1,4

5,0

6,7

22

Aardlapalu liivamaardla

m3

1 059

1,3

1,4

5,1

35

* Maardla reservis olev osa, arvutuste aluseks on võetud tinglik kaevandamise maht ja toote hind

** Lähteandmed on võetud menetluses olevast taotlusest

 

 

Kuigi tabelis 1 toodud andmed korreleeruvad hästi ekspertmeetodil antavate hinnangutega, tuleb neisse suhtuda ülima ettevaatlikkusega. Ei tohi unustada, et tulemused sõltuvad lähteandmetest. Nii näiteks kõrge majandushinnangu saanud Kurevere tehnoloogilise dolomiidi puhul on tinglikult aluseks võetud, et ühest kuupmeetrist varust saab ühe tonni melioratiivagenti, mis internetiandmeil maksab umbes 300 kr/t. Peakivitoodete OÜ mäeeraldise teenindusmaa hinnang osutus madalaks seetõttu, et suurel osal alast ei ole enam maavara.

 

Maardla väärtuse hindamine loob aluse mäerendi määramiseks. Eestis kehtib nn. maavara kaevandamisõiguse hind, mis kehtestatakse ekspertmeetodil, maavara üldteadaolevat kasutamisvaldkonda silmas pidades. Maardla kaugus veoteedest ja tarbijast, uute kasutamistehnoloogiate võimalused ja vajadused, maavarast saadava toodangu saagis ja hind on jäetud kõrvale. Selline lihtsustamine pärineb ajast, mil meie maavarade kasutamise seadusandlik alus loodi, s.t ajast, mil meie teadmised mäemajandusest ei olnud enamaks piisavad.

 

Tabeli 1 viimases veerus on näitena toodud arvutusliku mäerendi suurused, mis vastavad rendimäärale 5 % maardla aastasest maksustamishinnast. Aastane maksustamishind on seejuures võrdeline mitte ainult maavara väärtusega, vaid ka kaevandamiseks võetud varu kogusega. Lahtiseletatuna tähendab see seda, et tööstur peab maksma selle eest, mida ta on kaevandamiseks võtnud, mitte selle eest, mida ta on kaevandanud (kui on). Ja nii iga aasta, ka siis kui ei kaevanda. Selline lähenemine peaks välistama maardlate sidumise fiktiivsete kaevandamislubadega, mille eest ühiskond, kellele maavara tegelikult kuulub, tulu ei saa. Mäerent, ilmselt madalama määraga kui kaevandamisel, oleks otstarbekas kehtestada juba maavara geoloogilise uuringu staadiumis. Kuna Eestis saab uuringuõiguse peaaegu tasuta, mõnikord isegi reaalse kohustuseta sisuliseks uuringuks, ning peaaegu alati leiab võimaluse uuringuluba pikendada, kasutatakse uuringuid konkurentide kaevandamisõiguse tõkestamiseks.

 

Maardla väärtuse teadmine on kasulik ka kaevandamiseks vajaliku maa ostmisel või sundvõõrandamisel. Tabelis 1 on toodud maardla maa väärtushinnang, mis iseloomustab ühelt hektarilt saadavat mäenduslikku tulu. Seega ei ole tegemist maa hinnaga, mille määrab maa sihtotstarve ega ka sellest sõltuva maa maksustamishinnaga. Kuna maa ei ole maavara kaevandamisel esmane ressurss, võib kaevandamiseks vajaliku maa kauplemisel lähtuda nn. 10 % reeglist (Reinsalu 1998), mille kohaselt maa hind peaks jääma alla ühe kümnendiku maardla maa väärtushinnangust.

 

Kuid maardla ei ole mitte ainult piiritletud maavaralasund, millel on tõestatud kaevandamisväärsus. Maardla on ka geoloogiliste töödega uuritud maapõueobjekt, mille väärtuse olulise osa moodustab uuringutega kogutud teave.

 

Mäetööstur, kes ei oska tahta muud kui ainult endise majanduskorra ajal tehtud geoloogiliste uuringute tulemusi, saab maardla kohta käiva informatsiooni kätte peaaegu tasuta. Tihti selgub kaevandama asudes, et odav teave ei ole piisav. Mineraaltoorme kasutamise tehnoloogia arenedes ilmuvad uued, üha rangemad nõuded maavara kvaliteedi- ja kvantiteeditunnustele ning nende usaldatavusele. Uute nõuetega seonduvalt ilmneb vajadus mõõta maardlas märksa enam tunnuseid, teha rohkem mõõtmis- ja proovikohti, kasutada täpsemaid analüüsimeetodeid. Töösturid ja erialainimesed täheldavad, et kõige selle tulemusel pole geoloogiline uuring enam odav. Tegelikult aga on geoloogilise uuringu maksumus ja sellest sõltuv maardla kohta käiva teabe väärtus veel kaugel oma õigest hinnast.

 

Lähemaks selgitamiseks kasutagem lihtsat näidet. Eestis peetakse maavara varu üle arvestust tuhande kuupmeetri või tuhande tonni täpsusega, mis tähendab, et lubatav viga on ± 500 m3 (t). Lavamaardlates, nagu nad tavaliselt Eestis on, arvutatakse varu kogus maardla või varuploki pindala ja lasundi tootsa paksuse korrutisena. Pindala on üsna täpselt määratav, viga on 0,5 % lähedal. Lasundi tootsa paksuse määramise täpsus, nagu iga geoloog teab, sõltub paljudest asjaoludest, mis viiakse arvutustesse variatsiooniteguri nime all. Et rahuldada varu üle arve pidamise täpsust ±500 m2, tuleb ühehektarilisel alal (100 m ´100 m = 10 000 m2) tagada 5-meetrilise tootsa lasundi keskmise paksuse määramise täpsus vähemalt 0,5 % = 2,5 cm. Sellise täpsuse saavutamiseks tuleb teha n mõõtmist (puurauku, kaevandit). Täpsus peab olema seejuures garanteeritud etteantud usaldusväärsusega (tõenäosusega). Kuigi meie varukategooriad (tarbe-, reserv-, prognoosvaru) ei ole veel seotud usaldusväärsuse hinnanguga, võiks tarbevarul see olla samas suurusjärgus, nagu eelpool mainitud usaldustegur, seega vähemalt 80 %. Kui näiteks lasundi paksuse variatsioonitegur oleks 1 %, mis vastab viiemeetrise lasundi paksuse hälbele ±10 cm ühehektarilisel alal, siis peaks sellel alal lasundi paksust mõõtma vähemalt kaheksas punktis, mis tähendab 50-meetrilist puurimissammu. Selline puurimistihedus on ka suurim, mida Eestis kehtivates tarbevaru määramise üldistes nõuetes paaril korral leiab.

 

Näide on toodud ülimalt lihtne, kuid sellist üldtunnustatud metoodikat peaks rakendama mistahes maavara tunnuse määramisel. Tulemuseks on geoloogilise uuringu kallinemine.

 

Juba praegu, geoloogilise uuringu täpsusele seatud üldiste nõuete piirides tegutsedes maksab kruusa- ja liivamaardla uuring keskmiselt 15 tuh kr/ha, tõsisemat puurimist vajavates maardlates üle 20 tuh kr/ha. Seejuures kasutatakse välitööl odavat tehnikat, mille üür on suurusjärgus 300 kr/h, pensioniealist tööjõudu ja odavat kontoritarkvara ning –tehnikat. Kaljuse maapõue puurimiseks sobiva kaasaegse puurimistehnika üür on arvutuste kohaselt kümme korda kõrgem, 3000 kr/h. Ilmselt samavõrra kõrgem saab tulevikus olema ka välismaise või meie noorema generatsiooni geoloogilise personali töötasu, samuti ka litsentseeritud erialatarkvara maksumus. See kõik viib sellele, et geoloogilise teabe väärtuse kasvades muutub üha olulisemaks maardlate kohta kogutud mitmekülgse andmestiku taastöötlus, selle käsitlemine uute teadmiste ja nõuete aspektist.

 

Kasutatud kirjandus

 

Reinsalu E. 1998. Mäemajandus. TTÜ mäeinstituut, Tallinn, 159.

Fettweis G.B., Genz H., von der Gathen R. 1990. Bergwirtschaft. Band I. Essen. Verlag Glückauf GmbH, 295.